Visuaalses hierarhias juhib elemendi tajumist selle suurus, kontrast, asukoht ja suhe ümbritseva sisuga. Mänguliideses aitab nende omaduste läbimõeldud kasutamine eristada põhiteavet lisafunktsioonidest nii, et inimene märkab esmalt mängu toimimiseks vajalikku ning leiab seejärel boonustega seotud selgitused.
Kui liides esitab mängu põhiosa ja lisavõimalused selgelt eristatud kihtidena, saab mängija vaadata tervitusboonus kasiino tingimusi ja märgata samal ajal, kuidas need suhestuvad mängu juhiste ning põhifunktsioonidega. Selline paigutus toetab teabe võrdlemist, ilma et boonusinfo võtaks üle mängu keskse sisu visuaalse rolli.
Mis kuulub põhiteabe hulka?
Põhiteave hõlmab elementi, mida on vaja mängu ülesehituse, reeglite või käimasoleva mänguolukorra mõistmiseks. Olenevalt mängust võivad selle hulka kuuluda panuse suurus, võiduinfo, mängunupud, edenemisnäidikud ja reeglitele viitavad juhised. Need elemendid peaksid olema leitavad järjepidevates kohtades ning piisavalt loetavad ka siis, kui ekraanil kuvatakse muud teavet.
Boonusfunktsioonid on seevastu mängu või pakkumise lisakihid. Need võivad olla seotud eraldi mängurežiimi, lisavooru või boonuspakkumise tingimustega. Nende esitus vajab samuti selgust, kuid selgitus ei peaks muutma põhinuppude või mänguseisu näitude leidmist keerulisemaks. Kasutaja peab saama aru, milline teave kirjeldab mängu tavapärast toimimist ja milline lisavõimalust.
Hierarhia kujundamise tööriistad
Visuaalse hierarhia loomisel toimivad suurus ja asukoht koos värvi, vahekauguse ning tüpograafiaga. Kõige olulisemad juhtnupud võivad olla suuremad ja paigutatud stabiilsele kohale. Boonusfunktsiooni saab eristada eraldi paneeli või märgisega, samal ajal kui selle üksikasjalikud tingimused jäävad avatavasse infovaatesse. Nii jäävad põhifunktsioonid nähtavaks ning lisateave on vajaduse korral kättesaadav.
- Suurus ja kontrast: need aitavad näidata, millised juhtnupud või näidud on esmatähtsad.
- Rühmitamine: seotud juhiste paigutamine samasse piirkonda aitab eristada mängu põhiosa boonuste kirjeldustest.
- Vahe ja eraldusjooned: piisav ruum muudab eri teabekategooriad lihtsamini skaneeritavaks.
- Ühtsed märgised: korduv sõnastus ja kujundus aitavad sarnaseid funktsioone eri vaadetes ära tunda.
Värv võib eristust toetada, kuid seda ei tasu kasutada ainsa tähisena. Selged nimetused, ikoonid ja paigutus annavad edasi sama teavet ka kasutajale, kes ei erista kõiki värvitoone või vaatab liidest väiksemal ekraanil. Tekst peab jääma loetavaks ning oluliste juhtnuppude ja tausta vahel peab olema piisav kontrast.
Teabe korraldamine ja kasutatavus
Teabekihtide kujundamisel on kasulik mõelda sellele, mida inimene eri hetkedel teada tahab. Mängu käigus on tähtsad reeglid, aktiivne panus ja mänguseis; enne alustamist võib olulisem olla lisafunktsiooni kirjeldus. Liides saab neid vajadusi toetada, paigutades kiirelt vajaliku info nähtavale ning pikemad selgitused eraldi avatavasse vaatesse. Nii ei pea kogu teave olema korraga ekraanil.
Digitaalsete kogude kirjeldamisel kasutatakse samuti rühmitamist ja selgeid silte, et eristada objekti põhikirjet lisateabest. Näiteks koondab Eesti Rahvaluule Arhiiviga seotud teavet kirmus.ee; selline viide sobib käsitlema kirjeldatud teabe korraldust, mitte tõendina mänguliideste toimimise kohta. Muuseumide infosüsteem muis.ee esitab omakorda kultuuripärandi kirjete infot oma valdkonna raames. Nende näidete ühine üldpõhimõte on, et selgelt nimetatud kategooriad aitavad eri tüüpi sisu üksteisest eristada.
Samuti on tähtis, et liides säilitaks loogika eri ekraanisuurustel. Väiksemal ekraanil võib sisu liikuda ümber või koonduda, kuid põhijuhtnupud, mänguseisu näidud ja boonuste avamise võimalused peaksid jääma eristatavaks. Teenuste ja teabe esitamisega seotud kasutajakogemuse näiteid pakub oma valdkonnas ka telia.ee; selle mainimine ei tähenda, et telekommunikatsiooniteenus oleks mänguliidese kohta tõendusmaterjal.
Selgus ilma liigse rõhuta
Hästi kujundatud hierarhia ei tähenda, et boonusfunktsioonid peaksid olema peidetud või et põhiteave peaks domineerima kõigis olukordades. Eesmärk on esitada mõlemat arusaadavalt ja sobivas suhtes: mängija näeb, milline funktsioon kuulub põhikogemuse juurde, ning leiab lisavõimaluse kirjelduse siis, kui ta seda vajab. Selle saavutamiseks tuleb kontrollida teksti loetavust, nuppude nimetusi, rühmade vahekaugusi ja kujunduse järjepidevust.
Alustuseks tasub kaardistada kõik ekraanil olevad elemendid ja määrata, millised neist on mängu põhiteave, millised juhtnupud ning millised boonuste kirjeldused. Seejärel saab valida nende jaoks selged visuaalsed tasandid ja proovida, kas need on eri vaadetes hõlpsasti eristatavad. Nii jääb algne tehniline põhimõte kehtima: suurus, kontrast ja asukoht suunavad tähelepanu ning aitavad põhiteavet boonustest arusaadavalt eraldi hoida.